Hando Sutter: Mis loom on Eesti elektriturg ja miks ei saa Eesti Energiast monopoli pärast Nelja Energia omandamist?

13.06.2018

Teade sellest, et Eesti Energia taastuvenergia ettevõte Enefit Green on omandamas Nelja Energiat, tõi eetrisse arusaadavalt mitmesuguseid mõtteavaldusi alates monopoolse turuosa tekkest kuni selleni, et riigile kuuluval ettevõttel ei tohiks üldse olla ambitsiooni või isegi õigust osaleda turul, kus toimetavad ka eraettevõtted. Nüüd, kus suurem torm on vaibumas, on hea hetk vaadata kainelt otsa faktidele – ilma igasuguse emotsiooni ja spekulatsioonita.

Esiteks, Eesti Energial ei ole Põhjamaade ja Baltikumi ühtsel elektriturul monopoli positsiooni ja seda ei teki ka tehingu jõustumise järgselt. Monopoli definitsiooni kohaselt on tegemist püsiva turuseisundiga, kus mingit toodet või teenust pakub ainult üks müüja. Miks ma räägin Põhjamaade ja Baltikumi ühtsest elektriturust, mitte Eesti elektriturust? Põhjus on lihtne: Eesti elektrisüsteem on üks kõige paremini naaberriikide elektrisüsteemidega ühendatud piirkondi Euroopas ja nähtust nimega Eesti elektriturg ei ole pärast turu täielikku avanemist 2013. aastal olemas olnud.

Piiriülesed ülekandevõimsused - mis ühendavad Eesti elektrisüsteemi naaberelektrisüsteemidega - ületavad Eesti maksimaalset elektritarbimist. Tipuhetkedel tarbib Eesti maksimaalselt elektrit ca 1600 MW võimsusega, ülekandevõimsusi on meil aga üle 2000 MW ning lisandumas on ka uus ülekandeliin Lätiga, mis toob veel 600 MW ülekandevõimsust juurde.

Seetõttu ei ole ka mingisugust põhjust käsitleda Eesti Energiat elektritootmise valdkonnas turgu valitseva ettevõtjana. Ja loomulikult mitte monopolina. Eesti Energia on Põhjamaade suurte energiaettevõtetega, nagu näiteks Soome Fortum, Rootsi Vattenfall või Norra Statkraft võrreldes elektriturul väga väike tegija ja Nelja Energia omandamine seda pilti kuidagi ei muuda. Põhjamaade ja Baltikumi ühise elektrituru mahuks on ca 400 teravatt-tundi aastas, millest Eesti oma 8,5 teravatt-tunniga moodustab tühise osa. Eesti Energia elektritoodang oli 2017. aastal ligi 10 teravatt-tundi ja Nelja Energia omandamisel kasvab ca 11 TWh-ni. See tähendab, et Eesti Energia ja Nelja Energia ühine elektritoodang moodustab kogu turust alla 3%.

Veel oleks arvajatel ilmselt huvitav teada, et suure tõenäosusega sulgeb Eesti Energia tööea lõppemise tõttu järgmisel aastal rohkem põlevkivil töötavaid tootmisvõimsusi, kui Nelja Energia omandamisega taastuvenergial põhinevaid tootmisvõimsusi asemele tuleb.

Remargi koras olgu öeldud, et eelnevalt nimetatud naaberriikide energiaettevõtted on kõik riigile kuuluvad või siis riigi enamusosalusega ettevõtted. Seega ka meile pidevalt eeskujuks seatavates Põhjamaades on riigi kui omaniku roll energiaettevõtetes tavapärane.

Teiseks, väljaütlemistes on palju räägitud sellest, et tehingu jõustumisel tekib Eesti Energial monopoolne seisund taastuvenergia tootmise turul. Võin kinnitada, et sellist nähtust nagu taastuvenergia tootmise turg pole samuti olemas. Elektritootjad - olenemata sellest, kas nad toodavad elektrit soojuselektrijaamades kivisöest, põlevkivist või hüdrojaamades veest või tuuleparkides tuulest - müüvad oma toodangu valdavalt Nord Pooli hulgiturul. See tähendab, et tuuleenergia konkureerib regionaalsel turul veest toodetud elektriga, samamoodi nagu see konkureerib tuumaenergia või gaasist toodetud elektriga. Seejuures kujuneb elektri hind nii nagu igal toimival turul nõudluse ja pakkumise suhtena. Seega ei ole põhjust karta, et praegune tehing kuidagi ka elektrihinda mõjutaks.

Kolmandaks, on kõlanud ka seisukohad, et kui tulevikus hakatakse tootjatele taastuvenergiatoetusi maksma vähempakkumiste ehk oksjonite korras, tekib Eesti Energial Nelja Energia omandamise järel konkurentsieelis. Rahustan siin muresolijad maha - ei teki. Kõigil taastuvenergia arendajatel on võrdsed võimalused taastuvenergia arendamiseks. Oksjonitel on kõigil tootjatel-arendajatel, olenemata ettevõtte päritolust, võimalik oma pakkumine teha ning kuna tegu on vähempakkumisega, võidab see ettevõte, kes suudab tuulepargi või mõne muu tootmisüksuse rajada kõige madalamate kuludega ühiskonna jaoks. Näiteks kui Leedu riik on öelnud, et soovib juba riigis paigaldatud 500 MW elektrituulikutele lisaks 250 MW tuuleenergial põhinevat tootmisvõimsust, siis Eesti Energia taastuvenergia ettevõtte näeb siin head ärivõimalust. Samamoodi näeb seda ärivõimalust kindlasti ka Leedu riigile kuuluv energiafirma Lietuvos Energija, aga miks mitte ka peamiselt mööbitootjana tuntud IKEA, kes muide Leedus juba tuuleparki omab. Kusjuures huvitava faktina on Lietuvos Energija juht öelnud, et seoses Nelja Energia omandamisega Eesti Energia poolt kasvab Lietuvos Energija konkurentsivõime vähempakkumistel. Samas on taastuvenergia arendamine väga kapitalimahukas ja seetõttu peab selle valdkonna ettevõttel olema mastaapi, et suuta vajalikke vahendeid kaasata.

On väga tõenäoline, et kui Eesti läheb samuti üle taastuvenergia vähempakkumise süsteemile, tulevad Eestis toimuvatele oksjonitele konkureerima ka sellised ettevõtted, millel pole Eesti tausta. Energiaäris riipipiire ei tunta. Ka täna toodavad Eestis elektrit välismaiste omanikega firmad. Kas või juba mainitud Lietuvos Energija või Fortum. Taastuvenergia on atraktiivne ja kõige kiiremini arenev valdkond energeetikas ja turg on siin lahti kõigile. Eesti riigi roll on tekitada läbipaistev regulatsioon, et kõigil tootjatel-arendajatel oleksid võrdsed võimalused pakkumiste tegemiseks.

Neljandaks, ajakirjanduses on kõlanud väited, et Nelja Energia omandamise protsessis osalesid lisaks Eesti Energiale ka meie naaberriikide riigile kuuluvad või riigi enamusosalusega energiafirmad. Ehk siis üks alternatiivne stsenaarium oleks olnud see, et Nelja Energia omandamisest oleks teatanud näiteks Leedu või Soome riiklik energiaettevõte. Huvitav, mida arvaksime asjast siis? Energiaturg on avatud ja äärmiselt konkurentsitihe. Samas on energeetika ka väga kapitalimahukas äri, kus tehtavad investeeringud on tavamõistes üüratult suured. Loomulikult eeldab see hästi läbikaalutud otsuseid, kuhu on vaja kaasata erinevaid sidusgruppe. Mul on hea meel tõdeda, et Eesti Energia nõukogu, üldkoosolek kui ka vabariigi valitsus on mõistnud taoliste tulevikuinvesteeringute vajalikkust ja julgenud sellise tehinguga kaasa tulla. Võib-olla oleks kasulik korraks ka üle korrata, et müüja ehk Vardari näol on tegemist Norra riigi kohalikele omavalitsustele kuuluva ettevõttega.

Viiendaks, anonüümsetele allikatele tuginedes on meedias kultiveeritud ka ülemaksmise müüti Nelja Energia omandamise tehingu puhul või siis kujundlikumalt öeldes kirjeldatud, kuidas Eesti Energia enda riikliku rahapakiga norrakad oimetuks lõi. See on meie vastaste jaoks muidugi tore kujund, kuid tegelikkusega sellel pistmist ei ole. Selliste suurte tehingute puhul on pakkumise tegemise aluseks alati põhjalik analüüs, mille käigus võetakse huvipakkuv ettevõte mutriteks ja seibideks lahti. Vaid nii on võimalik pakkuda hinda, mida huvipakkuv ettevõte tõesti väärt on. Loomulikult viis ka Eesti Energia koos tehniliste, juriidiliste ja finantspetsialistidega läbi väga põhjaliku analüüsi ja pakkusime Nelja Energia eest mõistliku hinna. Anonüümsete allikate poolt mõnele ajakirjanikule ettesöödetud väited, justkui oleks Eesti Energia pakkumine teisi pakkumisi kahekordselt ületanud, on lihtsalt labane vale. Paraku saab seda ümber lükata vaid müüja, kelle kidakeelsus selliste tehingute puhul tavapäraste rangete konfidentsiaalsuslepingute tõttu on mõistetav.

Küll on aga näiteks müüja avalikult tunnistanud, et Eesti Energia pakkumise puhul ei olnud määravaks teguriks vaid pakutud hind aktsiate eest, vaid see oli kombinatsioon hinnast ja teistest teguritest. Ka Nelja Energia väikeaktsionär Jüri Mõis ütles Äripäevale, et jutud Eesti Energia mäekõrgusest ülekaalust ei vasta tõele.

Võrreldavaid tehinguid on meie regioonis tehtud küll. Näiteks Baltcap müüs 2016. aastal kaks töötavat tuuleparki Lietuvos Energijale EV/EBITDA (ettevõtte väärtus jagatud kulumieelse ärikasumiga) tasemel 9-10 ning 1,7-1,9 miljonit EUR/MW. Või teise näitena omandas IKEA Leedus 2017. aastal tuulepargi, kus 1 MW hinnaks kujunes 2,2 miljonit eurot. Nelja Energia omandamise puhul oli ettevõtte väärtuse ja kulumieelse ärikasumi suhteks 10,9 ja megavati hinnaks kujunes 1,7 mln eurot. Ehk tehing oli täiesti võrreldav teiste samas regioonis hiljuti toimunud tehingutega. Oluline vahe oli vaid see, et lisaks juba olemasolevatele varadele (tuulepargid, koostootmisjaamad ja pelletitehas), omandas Enefit Green ka Nelja Energia arendusportfelli. Eelnevalt toodud Baltcapi ja IKEA näite puhul omandati vaid juba töös olev vara. Sellise suhtarvu kasutamine võimaldab muuta võrreldavaks näiteks eri suurusega tuuleparkide tehinguid ja neid omavahel võrrelda. Tegemist on lihtsa rusikareegliga, mis annab suurusjärkude kohta infot ja pole suvaline anonüümne spekulatsioon, mida kahetsusväärselt palju meedia kaudu levitati.

Veel üks teema, mis on õhku visatud, on Elektrilevi eraldamine Eesti Energiast. Kuigi Elektrilevi võib pidada traditsiooniliseks reguleeritud võrguettevõtteks, siis tegelikult on see liikumas kiiresti konkurentsiärisse, sest tehnoloogiate areng annab klientidele valikuvõimaluse. Elektrilevi teenindab Eestis üle poole miljoni kliendi erinevalt näiteks Eleringist, kellel gaasi ja elektri kliente kokku on kõigest mõnikümmend. Elektrilevi tulevik peab olema suunatud klientidele järjest parema ja konkurentsivõimelisema hinnaga taristuteenuse pakkumisele. Elektri kõrval juba täna pakutavale tänavavalgustusele ning sideühendusele lisandub siia ilmselt juba lähiajal veel teenuseid. Elektrilevi reguleeritud ärist pärinev kulu-tulubaas on rangelt eraldi hoitud vabaturuteenuste tuludest-kuludest ja sellel hoiab Konkurentsiamet silma peal. Konkurentsiamet on ka kinnitanud, et et Elektrilevi täidab tegevusalade eristamise osas täielikult õigusaktides toodud nõudeid.

On aga ette näha, et tulevikus reguleeritud tulud kahanevad koos võrgutariifide alanemisega ja vabaturuteenuste osakaal Elektrilevi tuludes kasvab oluliselt. Nendest suundumustest peaks sügavamalt aru saama, enne kui tormata Elektrilevi tuleviku üle otsustama. Ühe esitatud müüdi lükkaks siinkohal veel ümber: kõigile, kes soovivad Eesti elektritarbijatele teenuseid osutada, tagab võrdse ligipääsu andmetele Eleringi poolt hallatav andmekeskus, kus tegelikult andmete omanik ehk klient – mitte Eesti Energia - otsustab, kes tema andmetele ligi pääseb. Sellega on Eestis asjad eeskujulikult korras võrreldes enamike Euroopa riikidega.

Ma tahan lõpetada positiivse noodiga. Peaaegu kogu maailm on jõudnud tõdemuseni, et energiatootmine peab muutuma puhtamaks. Täpselt nii mõtleme ka Eesti Energias, kus oleme enda eesmärgiks võtnud toota energiat kliendi jaoks järjest puhtamalt. Kasutades hea kolleegi Aavo Kärmase sõnu, siis Nelja Energia omandamine on vaid üks samm meie teel puhtama energiatootmise poole. Me kavatseme Läänemere regioonis rajada ka uusi päikese- ja tuuleelektrijaamasid. Samuti muutub pidevalt puhtamaks ja efektiivsemaks meie suurenergeetika, mille tulevikku näeme põlevkivist õli ja elektri koostootmises. Elektritootmises plaanime jäätmepuidu senisest suuremat kasutuselevõttu. Muide, tähelepanuväärne on see, et mitte ühtegi kuupmeetrit möödunud aastal Narva elektrijaamades kasutatud biomassist ei toodud otse Eesti metsadest.

Oleme lähtunud oma strateegia kujundamisel meile ette antud omaniku ootustest ja meie strateegia on ka avalikkusega jagatud. Kindlasti tahame avatud joont ka edaspidi hoida. Tundkem vahest ka rõõmu sellest, et Eesti on jätkuvalt Euroopa kõige energiasõltumatum riik ja meie õhu kvaliteet on tunnistatud üheks parimaks Euroopas. Seda positsiooni tasuks hoida.

Hando Sutter